Relvade puhul on kultuur ja selle arendamine tunduvalt olulisem kui bürokraatlikud kirja pandud seadusepügalad, kirjutab reservohvitser ja laskesportlane Einar Lillo.
Mäletan varasest lapsepõlvest oma esmakokkupuudet päris relvaga. Olin toona viie-kuueaastane ja valmistusin esimesse klassi minema. Minu isa, kes oli tehnikumis sõjalise õpetaja, koostas mulle kodukooli programmi. Lisaks tavapärasele matemaatikale ja lugemisele kuulus kavasse ka sõjandus ja kunst. Nagu toona enamik poisse olin ka mina sõjamänguhuviline ning puupüsse ja mõõku oli juba meisterdatud omajagu. Ühel päeval tõi isa koju õppevahendiks Kalašnikovi automaadi, mille pidin ennelõunasel ajal üles joonistama. Kuna vanem õde oli koolis ning ema-isa läksid tööle siis jäin koju üksi ja andsin isale ausõna, et ma televiisori ette alusele pandud relva ei puutu ja tegelen ainult selle joonistamisega. See oli väikesele poisile suur tunnustus ja omamoodi katsumus aga ka meeldejääv õppetund kogu eluks. Usaldus, kohusetunne, sõnapidamine ja vastutus – need väärtused kandusid koos relvaga väikese poisi mõttemaailma.
Relvadega seonduvalt peab rääkima eelkõige eetilistest kategooriatest. Täna pöörame aga seoses relvadega liialt palju tähelepanu nende omadustele ja võimalikule kahjulikule tagajärjele, mis võib nende väärkasutamisel saabuda. Paraku on see meie materialistlikus ja konkurentsil põhinevas ühiskonnas ka omamoodi mõistetav. Aga relvad ja laskekunst nagu iga teinegi kunstiliik põhineb filosoofial, kultuuril, oskustel ja vastutusel ning nende ühiskondlikul koosmõjul. Relvade ja laskmisega seonduvat ei saa ega tohi käsitleda ainult varustuse, tehnika rohkuse, tulejõu ja oskuste kontekstis. Relva omamine ja laskesport ning -treeningud algavad relvakultuuri tundmisest ja võimest evida lisaks relvale ja oskustele ka sellega kaasnevat vastutust. Nii nagu judotreening ei alga võtetest ja vastase alistamisest, vaid lugupidamisest ja eetikast ning selle kinnituseks tehtavast rituaalsest kummardusest nii vastasele kui ka tatamile astudes. Sama kehtib ka relvade ja laskmise puhul, selle märgiks on relvade ja laskmisega seonduv relvakultuur ja seda toetav filosoofia.
Läbi aegade on relvad ja nende tulejõud arenenud koos muude tehnika- ja teadussaavutustega. Võib isegi väita, et sama vana kui on inimkond nii on sellel alati olnud suhe relvaga. See lahutamatu kooslus on kestnud tänaseni ning vaielda selle üle, kas relv on oma olemuselt loodud kaitse või ründe otstarbel on sama mõttetu nagu asuda vaidlusse – kumb oli enne, kas muna või kana? Vaatamata relvastuse ja selle tulejõu arengule ja asjaolule, et mõõgast on saanud moodne püstol on mõõk siiski jäänud relva ja sellega seonduva kultuuri sümboliks ning relvakandaja ideaaliks on rüütel ja vaba mees. Noblesse oblige!
Relv on ka inimese üldise distsipliini vahendiks, mille eesmärgiks on selle kandjat kaitsta lisaks välisele vaenlasele ka sisemise kurjuse ja lodevuse eest. Relv ei saa ega tohi olla kurjuse ja kättemaksu vahendiks, vaid peab teenima kõrgemaid ideaale. Kooselu relvaga muudab inimese elu koheselt, sa vastutad, sul lasub kohustus teiste ees ja loomulikult ka iseenda ees ning nende ees, kes on sulle lähedased. Relv ja selle omamine muudab sinu elu. Miski ei ole enam endine. Sa tajud vastutust ja kohustust. Jõud ja agressiivsus jääb tahaplaanile, relvaga ei kaasne kõikvõimsuse või võitmatuse tunne.
Parafraseerides Platonit siis ei ole vabadus väärtus iseenesest, vaid väärtus on see, mida inimene vabadusega teeb ning mis on selle sisu ja kuidas seda kasutatakse. Vabadus kohustab, mitte ei anna õigust! Sama kehtib ka relvade, relvakultuuri ja relva kandmist ning kasutamist reguleerivate õigusaktide kohta. Ükski relv ei ole ohtlik kui seda ei juhi orjameelne inimene, kes arvab, et talle on relva läbi osaks saanud suur võim ja vabadus ning seetõttu on talle kõik lubatud. Relv on vaba mehe tunnuseks ja õiguseks läbi kohustuste ning vastutuse, relvastatud ori aga kasutab relva endale omaste tungide rahuldamiseks ning kuigi lõpuks pöördub relv tema enda vastu, jõuab ta autunde puududes panna toime tegusid, mis ei ole omased vabale mehele ega vasta rüütlikultuurile.
Tagamaks relvakultuuri kestvus tuleb kultuurilise dekadentsi olukorras otsida abi rüütlikultuuri kõrgaegadest ja selle sügava kihi alt otsida neid väärtusi ja ideaale, mis tagavad nii meie riigi, elanikkonna kui ka üksikisiku moraalse ja füüsilise kaitstuse. Kui need on taasleitud siis ei pea me arutlema selle üle, kas 2017. aasta mais Euroopa Parlamendi ja Nõukogu poolt vastuvõetud ning liikmesriikidele otsekohalduva relvadirektiivi kohaselt võib poolautomaatse vintpüssi salv mahutada 10 või 20 padrunit.
Artikkel avaldati 12.juuli 2017 Postimehes .
