Lojaalse ja seadusekuuleka kodaniku käes olev relv on oluline osa riigikaitselisest heidutusest. See
on riigi ja kodaniku vahelise usaldussuhte, relvakäsitlemise ja enesedistsipliini element ning
turvalise ühiskonna tunnus, kirjutab reservohvitser Einar Lillo hinnates kaks aastat tagasi
valminud elanikkonnakaitse kontseptsiooni, kus pole poole sõnagagi mainitud tsiviilkäibes olevaid
relvi ega nende tähendust elanikkonna kaitsel.
Aiavärav sõideti hooga maha ja hoovi ramminud maasturist väljusid kaks khakivärvi riietuses meest,
kelledest ühel oli käes pesapallikurikas ja teise vöölt paistis püstolipära. Mõlemad mehed tundusid
närvilised ja räsitud. Esimese hooga mõtlesin, et sõda on kandunud ka meie koju või nagu ammu
loetud elanikkonnakaitse dokumendi kohaselt on relvastatud konflikt nüüd laienenud. Piilusin kardina
vahelt välja ja hetkega langetasin otsuse, et oma koduhoovis olen peremees mina ja võõrad ei tule
siia laamendama. Võtsin relvakapist turvalisuse tagamiseks soetatud pumppüssi ja astusin õue…
See üsna lihtsalt prognoositav kirjanduslik fiktsioon muutub ühel hetkel reaalsuseks ja konflikt riiki
tunginud vaenlase või marodööride ja hullunud kaasmaalastega on möödapääsmatu. Sarnase
situatsiooni võimalikkusele ja selle eelduslikule valmisolekule on oma arvamusloos ja intervjuus
tähelepanu juhtinud nii Ilmar Raag kui brigaadikindral Riho Ühtegi. Aga kes ja kuidas meid kui
elanikke kaitseb?
Elanikkonnakaitse süsteemi eesmärk on kaitsta inimesi
Peagi möödub kaks aastat kui valitsuse heakskiidu sai elanikkonnakaitse kontseptsioon, mille
kohaselt on elanikkonnakaitse meetmete süsteem, eesmärgiga kaitsta inimesi hädaolukordade ning
riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude korral. Tänapäevase käsitluse
kohaselt on selle aluseks elanikkonna suutlikkus ennast ise kaitsta ja vajaduse korral üksteist kuni abi
saabumiseni aidata. Hästi! Kui aga nimetatud kontseptsiooni lugeda, siis ei ole selle tekstis poole
sõnagagi mainitud tsiviilkäibes olevaid relvi ega nende tähendust elanikkonna kaitsel.
Praktiliselt ei ole üldse käsitletud inimeste enesekaitse võimalusi karistusõigusest ja relvaseadusest
tulenevalt. Nimelt on üheks tsiviilkäibes lubatud relva omandamise otstarbeks turvalisuse tagamine
(enese ja vara kaitseks). Tegemist on meetme ja vahendiga, mille kasutamine seaduse piirides on
aktsepteeritav ning selle võimaluse ja fakti eiramine alusdokumendis on selle suureks puuduseks.
Süvenedes kontseptsiooni läbivate valdkondlike mõistete virvarri ja nende käsitlusse – sõjaline
konflikt, sõjaline rünne, sõjalised ohud, sõjaaegne evakuatsioon, lahingutegevus, relvakonflikt,
relvastatud konflikt, – siis neid kasutatakse segamini ja meelevaldselt. Ukraina näitel on riigis
tegemist terroritõrje operatsiooniga, mis sisuliselt ja retoorikas tähendab sõda Venemaaga. Kehtiv
riigikaitseseadus räägib nii olukorra kui juhtimise tasanditest ja seda seonduvalt kaitsevalmiduse
seisunditest ja sõjaseisukorrast. Eesti õigusruumis ei ole nimetatud mõisted avatud, lähtuda saab
ainult rahvusvahelisest õigusest tulenevate mõistete ja terminitega, mis on aga enamikule inimestest
kauged ja mõistmatud.
Põhiseadus kohustab
Põhiseaduse paragrahv 54 kohustab Eesti kodanikku olema ustav põhiseaduslikule korrale, kaitsma
Eesti iseseisvust ning muude vahendite puudumisel on igal Eesti kodanikul õigus osutada
põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.
Olen seisukohal, et ka tsiviilkäibes olevad relvad on seotud põhiseadusliku korra ja laiapindse
riigikaitsega ning seeläbi ka rahva kaitsetahtega, mis on vaieldamatult riigikaitse raskuskeskmeks.
Lojaalse ja seadusekuuleka kodaniku käes olev relv on üks oluline osa riigikaitselisest heidutusest
ning see on riigi ja kodaniku vahelise usaldussuhte, relvakäsitlemise ja enesedistsipliini element ning
turvalise ühiskonna tunnus.
Saamaks ettekujutust ja võrdlevat ülevaadet tsiviilkäibes olevatest tulirelvadest ja nende omanikest
siis kuulub näiteks kaitseväe arengukava kohaselt kiirreageerimisstruktuuri 2022. aastaks 21 000
võitlejat ning põhivalmidus ja täiendusreserv ulatub 60 000-ni. Politsei- ja piirivalveameti andmetel
on Eestis relvaluba üle ligi 30 000-l inimesel, kelle käsutuses on ligi 60 000 tulirelva. Need on nii
arvuliselt kui ka võimepõhiselt täiesti võrreldavad suurused. Jätta see võime elanikkonnakaitse
alusdokumendis avaliku tähelepanuta on pehmelt öeldes lühinägelik ja vastutustundetu ning
vastuolus põhiseaduse 54. paragrahvi mõttega.
Õiguslikult võib väike vastuolu tekkida rahvusvahelise sõja- ja humanitaarõigusega, mille kohaselt
peab relvastatud võitlust pidav kodanik olema võitleja (combatant) staatuses. Oma koduhoovis
tegutsedes ja kehtiva põhiseaduse ning seaduste raames laieneb taluperemehele
hädakaitseseisundist tulenevad õigused ning appi peaks tulema ka kontseptuaalse vormi saanud
elanikkonnakaitse võimalused. Aga kas ikka tuleb?
Omaalgatuslik vastupanu ja metsavendlus
Omaalgatusliku ja omavahenditel põhinev kaitsetegevus ei seisne ainult vee- ja toiduvaru soetamisel
vaid seda varu koos vabadusega tuleb ka kaitsta. Ja parim on seda enne teadvustada nii
taluperemehel kui ka riigikaitse juhtidel. See, et me tsiviilkäibes olevatest relvadest ei räägi, ei muuda
neid olematuks, vaid vastupidi, neile tuleb anda täiendav ja usaldusel põhinev tähendus.
Kapten reservis Aivar Engel on ajakirjas Kaitse Kodu avaldatud artiklis välja toonud tänase ja 1937.
aasta põhiseaduse erinevuse, kus tollases seaduses omaalgatusliku vastupanu õiguse säte puudus.
Kapten Engel julgeb arvata, et kui vastav säte oleks 1937. aasta põhiseaduses olnud, siis ilmselt oleks
- aasta juunis Eestis alguse saanud Nõukogude okupatsioonile osutatud aktiivsemat relvastatud
vastupanu.
Toetan täielikult seda seisukohta, sest juba iidsetest aegadest alates on vaenutegevusse sekkunud
kohalikud elanikud. Nii oli see juba Vanas Testamendis kirjeldatud Joosua sõjaretke käigus, kus Iisraeli
sõjamehed olid loonud liidu gibeonlastega ning kohalikud põllumehed asusid põgenevaid emorlasi
kõigi jõududega kimbutama. Piibel jutustab suurtest kividest, mida põgenike pihta heideti. Sama on
toimunud läbi ajaloo, näiteks austerlaste ja burgundlaste taganemisega nende sõdades šveitslaste
vastu 14. ja 15. sajandil. Sarnased omakaitselised jõud on vaenuvägesid häirivalt tegutsenud ühel või
teisel moel ka Eesti aladel möödunud aastatuhande vältel.
Relv on vaba mehe tunnuseks ja õiguseks aga seda läbi kohustuste ning vastutuse. Relvastatud ori
aga kasutab relva endale omaste tungide rahuldamiseks. Kui lõpuks pöördub relv tema enda vastu,
jõuab ta autunde puududes panna toime tegusid, mis ei ole omased vabale mehele ega vasta
rüütlikultuurile.
Ja ärgem unustage, et viimane metsavend hukkus alles 1978. aastal.
Kirgi küttev tulirelvadirektiiv
Kui ühelt poolt räägime laiapindsest riigikaitsest ja elanikkonnakaitsest siis teiselt poolt aplodeerime
Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivile, mis käsitleb relvade omandamise ja valduse kontrolli
ning sellega seonduvaid piiranguid tsiviilkäibes olevate relvade kohta. Kuulekalt viime need nõuded
relvaseadusesse aga seost tsiviilkäibes olevate relvade ja elanikkonnakaitse ning laiapindse riigikaitse
vahel ei näe.
Kehtiva relvaseaduse kohaselt on võimalik füüsilisel isikul vastavalt otstarbele soetada tulirelv ka
turvalisuse tagamiseks ja kutsealal tegutsemiseks. Jahipidamise ja spordiga tegelemiseks on
määratletud mitmeid lisatingimusi siis turvalisuse tagamise eelmärgil relva soetanu sooritab
teoreetilise eksami ja laskekatse.
Relva käsitsemine ja selle hädakaitseolukorras kasutamine on aga niivõrd komplitseeritud, et ilma
täiendava taktikalise ja tehnilise väljaõppeta ning psühholoogilise valmisolekuta ei ole see ei ohutu
ega efektiivne. Ükski personaalne hädakaitsesituatsioon ei alga 25 meetri distantsilt vaid sellele
eelneb kindlasti agressioon ja silmside ründajaga.
Selle asemel, et mõõta salve pikkust tuleb kultuurilise dekadentsi olukorras otsida abi rüütlikultuuri
kõrgaegadest ja selle sügava kihi alt otsida neid väärtusi ja ideaale, mis tagavad nii meie riigi,
elanikkonna kui ka üksikisiku moraalse ja füüsilise kaitstuse. Meenutame hetkeks rüütlikoodeksit,
mille kohaselt pidi rüütlil olema esmalt hea süda, mõistus ja karakter-iseloom ning alles seejärel relv.
Oht või võimalus?
Just kontseptuaalne lähenemine tsiviilkäibes olevate relvade olemasolu ja nende võimalikust
kasutamisest ärevatel aegadel on üheks elanikkonnakaitse kriitiliseks küsimuseks. Mõned aastad
tagasi Arvamusfestivalil algatasin reservohvitserina debati teemal „Relvastatud rahvas – julge olek või
julgeolek?“, kus ligi pooleteise tunni vältel arutleti Rasmus Kagge modereerimisel küsimuse üle, kas
tsiviilkäibes elanike käes olevad relvad lisavad turvatunnet üksikisikule, tema perele ja kogukonnale
ning milline on selle mõju riigi julgeolekule, riigikaitsele ja siseturvalisusele, samuti kuidas enda ja
oma kodu kaitseks ning sporditegevuseks mõeldud relv suhestub riigi julgeolekusse. Toona jäi õhku
palju küsimusi ja eriarvamusi ning nüüd, mitu aastat hiljem ei vasta neile ka kaks aastat „töötanud“
kontseptsioon.
Parafraseerides Platonit, ei ole vabadus väärtus iseenesest, vaid väärtus on see, mida inimene
vabadusega teeb ning mis on selle sisu ja kuidas seda kasutatakse. Vabadus kohustab, mitte ei anna
õigust! Sama kehtib ka relvade, relvakultuuri ja relva kandmist ning kasutamist reguleerivate
õigusaktide kohta. Ükski relv ei ole ohtlik, kui seda ei juhi orjameelne inimene, kes arvab, et talle on
relva kaudu osaks saanud suur võim ja vabadus ning seetõttu on talle kõik lubatud.
Liiga lihtne on niivõrd olulist teemat vältida ja pea kabinetivaikusesse peita. Ehk lõpetuseks küsin
uuesti nii endalt kui ka kaaskodanikelt: kas relvastatud rahvas on oht või võimalus?
- jaanuar 2020 Objektiiv
